Uude riiki kolimine tähendab tavaliselt algust ilma kohaliku krediidiajaloo, kohalike soovituste ja üürileandjata, kes sinust oleks kuulnud. Üürileandja küsimused ei muutu: kes sa oled, kas saad üüri maksta ja milline üürnik sa olid.

Kogu kolm vastust enne kui hakkad korterit vaatama. Isiku kohta – pass või elamisdokument. Maksevõime kohta – tööandja kinnitus, hiljutised palgalehed või pangaväljavõtted, sõltuvalt sellest, mida üürileandja küsib. Üürniku ajaloo kohta – lühike teade varasemalt üürileandjalt välismaal, mis kinnitab sinu kuupäevi ja seda, et üür tasuti, kui sellise saad. Küsi varakult ja ütle täpselt, mida see peaks sisaldama; konkreetsele palvele vastatakse kiiremini.

Kui varasemat üürileandjat on raske kätte saada, näita ajalugu, mis sul on: leping, kuupäevastatud üürimaksed ning sisse- ja väljakolimise kirjed. Ütle selgelt, kus on lüngad. Selge selgitus mõjub tavaliselt paremini kui seletamata tühimik.

Üüripass saab hoida valitud kirjeid sinu üüride kohta ühes kohas ning sina otsustad, mida ja millal jagad. See on kontekst, mitte hinne ega garantii, ja üürileandja võib ikkagi küsida dokumente, mida nõuab kohalik õigus või tema enda protsess. Jaga seda, mida taotlus vajab, ja mitte rohkem.

Arvesta, et reeglid erinevad riigiti, sealhulgas see, mida üürileandja tohib küsida, ja kuidas tagatisrahad või käendajad toimivad. Vaata kohalikke juhiseid riigi kohta, kuhu kolid, ning hoia koopiat kõigest, mida saadad.